Kui tõmme on tugev, aga tülid korduvad: mida näitab sünastria
Mari ja Karl tundsid algusest peale, et nende vahel on midagi erilist. Nad võisid veeta terve päeva metsas kõndides, teha spontaanseid plaane ja naerda samade asjade üle. Füüsiline tõmme oli tugev ning mõlemale tundus, et teises inimeses on midagi kummaliselt tuttavat. Sellise läheduse juures eeldasid nad üsna loomulikult, et ka kooselu peaks olema lihtne. Probleem tekkis siis, kui nad hakkasid päriselt igapäevaelu jagama. Karl tahtis erimeelsused kohe läbi rääkida, Mari vajas aga aega, et kõigepealt oma tunnetes selgusele jõuda. Mida rohkem Karl vastust ootas, seda rohkem Mari endasse tõmbus. Mida rohkem Mari eemaldus, seda enam tundis Karl, et temaga ei taheta rääkida. Väikesest erimeelsusest võis kiiresti saada õhtu, mil kumbki tundis, et teine lihtsalt ei mõista teda. Kõige rohkem ajas neid segadusse see, et tõmme ei kadunud kuhugi. Nad võisid õhtul tõsiselt tülitseda ja järgmisel päeval jälle kogeda väga tugevat lähedust. Seepärast ei saanud kumbki päriselt aru, kas suhe on väga hea või väga keeruline. Mõne aja pärast märkasid nad, et tülide sisu küll muutus, kuid nende kulg oli peaaegu alati sama. Karl surus rohkem selguse poole, Mari vajas rohkem ruumi. Üks tahtis kohe rääkida, teine tahtis enne seedida. Nad mõistsid, et probleem ei seisnenud ainult konkreetsetes erimeelsustes. Nende vahel kordus mingi sügavam dünaamika, millele nad ise veel päriselt nime anda ei osanud.